Nende viieteistkümne päeva jooksul, mil olen siin olnud, olen endalt tihti küsinud, mis motiiv ometi viis kirju säilitanud isiku otsuseni need mulle saata ja miks ta tegi seda tol 23. aprillil, mil ma olin just avalikult teatavaks teinud, et võib-olla ei kirjuta enam kunagi midagi või, kui kirjutangi, siis vähemalt ei avalda põlguse märgiks „papanatisme" vastu, mis kirjanduses või õigemini kirjastusmaailmas valitseb. Kuni ma ei avasta, kellega oli tegu, ei saa ma endale vastata, kuid mulle meeldib arvata, et tegu pole juhusega, et kirjad jõudsid minuni just tol hetkel, sest nende saatja teadis, et ma tundsin end hüljatu ja tühjana, ning mõtles, et oma identiteedi otsing paneb mind taas sulge haarama, nagu ka juhtus. On tõsi, et ta tõukas mu kaevu, kuid tõi mu välja teisest.

Võib-olla tundis kirjade saatja Cecília Balagueri vastu ammust kiindumust või vahest täitis ta nõnda mu emale antud lubaduse tagastada ühel heal päeval mulle tema esemed, millest on järel vaid virn paberilehti ja veidi fotosid. Olgu Lluís G., kes ta on – loodan, et käesolev raamat aitab mul teda leida –, aga võib-olla oli tema ainsaks sooviks päästa Cecília unustusest. Tal oli eelaimus, et kirjad panevad mind ema mälestust talletama, tema olemasolu mõneks ajaks pikendama. Ma ei tea, kas ta võis ette näha ka seda, et ma üritan kaasata teie mälestusi, teie seisukohti selleks, et abi saada, et panna punkt Cecília Balagueri ja mu enda loole; või seda, kui ääretult oluline on teie koostöö selleks, et anda käesolevatele lehekülgedele lõplik tähendus. Ma sõltun sellest, võin seda teile, sinule kinnitada.

Portbou, 15. jaanuar 2002