Sol, i de dol
J.V.FOIX
J.V.FOIX
Olen märg, ütleb Marta all võlvide.
- Heida seljast see, las sirelid ehtida
sind, sa meeldid mulle – ja ma ei valeta –
just nii, paljas kui leht, kui on vihmane.
Tuhk ja udu: meri. Ei päikest! Märg see
tärkab su ihust! Narr, korv täida kuhjaga,
tantsi õlgedel; miks preestrikuub, taipad sa,
ei mahu vee ja sireli vahele?
Vein iidne too; palm lahe kaldal mahe –
sambla ja mererohuga me kahe
kehad ja sõnad katkem, joogem! Voolab
vihm lilledest baldahhiini. Kes hoolib
esmakatsel? Lasust kaja johtub;
vihmavarju all Täpne Arv kohtub.
J.V. Foix. «Päike, ja valust » [Sol, i de dol], Vikerkaar 11 (novembre 1992).
Traduït per Jüri Talvet
